ANNELI & TIPSU LUGU

IMG_20181028_221211.jpgMeie lugu on selline, et 5aastat tagasi läks meie 11 aastane saksa lambakoer pilve peale ja ma vandusin endale, et mitte ühtegi koera meie ellu enam ei tule, sest see lahkumine oli nii kohutavalt valus ja ma olin täiesti kindel, et ma rohkem seda valu enda ellu ei soovi.

See juhtus novembri lõpus ja juba jaanuari alguses olid mul arvutis lahti kõikvõimalikud koerte lehed, grupid ja portaalid. Ma otsisin nagu pöörane, ise teadmata keda. Ainult seda teadsin, et see koer peab olema väiksem kui sakslane, et teda igale poole saaks kaasa võtta.  Kuni üks minu töökaaslane, kes on ka koerte ullll, ütles mulle võta beagle. Ma küsisin suu ammuli, et kes see selline on. Ma polnud üldse kuulnudki sellisest tõust. Ta ütles mulle, et googelda. Ja alates esimesest pildist ja videost olin ma müüdud. Terve pere armus hetkega. Ja ma siis hakkasin otsima. Ja mitte ühtegi müügikuulutust ma ei leidnud. Kõik lubasid alles suvehakuks, aga minul oli teda vaja kohe. Ja niimodi ma siis tuhlasin päris mitu nädalat teda otsides, kuni ühel pühapäeval avasin ma Kuldse börsi, kus ootas mind üks kuulutus. Ära anda beagle,kelle nimi on Tips ( no kes paneb oma koerale nimeks Tips, eksole)  heasse kodusse, kus ei ole väikeseid lapsi, on oma maja ja suur aed. No see oli täpselt mulle adresseeritud. Võtsin kohe telefoni ja järgmine päev istusime autosse ja sõitsime Tartusse teda vaatama. Oeh, see vaatepilt mis meid seal ees ootas, oli natuke kurvavõitu. Suures paneelmajas 5-dal korrusel ja ühetoalises korteris ta elas ja puuris kõigele lisaks. Ta tuli puurist välja, surus end toanurka vastu seina ja värises. Ja kui kurvad silmad ja kui armsad. Loomulikult tulime me sealt korterist, koer kaenlas tulema. Perenaine siis jutustas, kuidas ta tütar võttis oma lapsele koera ja kuidas nad temaga toime ei tulnud, sest beagled on ju tohutult aktiivsed ja tahavad väga palju joosta. Koer oli tõmmanud lapsel käe kuskile vastu, nii, et nad pidid emosse sõitma ja peale seda vanaema otsustas, et ei ole õnnelik koer, ega ole õnnelikud nemad selles olukorras ja koerakesest on mõistlik loobuda. Ja nii ta meie juurde kolis. Ta oli siis 1 aasta ja 2 kuune. Kahjuks jäid meil küll tema kutsikarõõmud kogemata, aga sellest päevast alates on meie peres rõõmu ja armastust ikka palju ja korralikult. Võrreldes saksa lambakoeraga on beaglel iseloom. Sakslane teeb täpselt nii, nagu sina soovid, et ta teeks, aga beagle teeb ikka nii nagu tema seda ka soovib. Kui on lõhn, siis on need suured nunnud kõrvad, nagu klapid, mittemidagi sealt sisse ei lähe. Ta lihtsalt ei kuule sind. Tips on toonud meie ellu igapäevase õhtuse 5 kuni 7 km matkatiiru, mis oligi meie üks taotlus, et oleks põhjus end toast välja ajada. Olgugi, et meil on väga suur aed ja naabritel on ka suur aed ja suviti on meil aiavärav lahti ja Tipsul on võimalus joosta koos naabrite Jack Russeliga mõlemas aias terve päev, tahab ta siiski ka aiast väljas joosta. Ja meie 5 aasta treenimiste tulemus on see, et me jalutame temaga täiesti lahtiselt, ilma rihmata. Rihm on kaasas juhuks, kui vastu tuleb mõni inimene või teine koer. Lahtiseslt me ei jaluta temaga loomulikult linnatänavatel, kuna seal on liialt palju liiklust ja rahvast ka. Looduses oleme kohtunud ka loomadega. Esimene kohtumine oli mägraga ja siis oli mul küll mõte, et jeerum, kui see loom nüüd ta täis sirtustab. 😀 Tips on ju diivani koer, siis ei jää üle muud, kui vann. Aga õnneks läks ja Tips käitus mägraga, nagu oleks ta mängukaaslane, mitte jahisaak. Ühel jalutuskäigul kohtusime veel ka jänesega. Siis oli mul küll veidi hirm nahas, sest beagled ongi ju just jänesejahiks aretatud. Siis olid tal klapid nii kõrvadel, kui üldse võimalik on. Ta jooksis jänesele järele, aga õnneks oli jänes siiski temast kiirem vist. Kadusid nad mõlemad minu silmapiirilt. Ja järgmisel hetkel kui Tips, avastas, et ta mind enam ei näe, oli ta minu juures tagasi sama kiirelt, kui ta jänese järel mu juurset lahkus. Kuskil koolis me temaga käinud ei ole, ainult meie endi igapäevarutiin on see, mis on temast teinud täpselt nii ägeda beagle, nagu ta on. Ja me kohtume väga tihti oma jalutsukäikudel ka teise beagletega, kelle peremehed on väga-väga üllatunud, et me saame jalutada koeraga rihmast lahti. Keegi justkui ei usu, et see on võimalik ja beagle ära ei jookse. Väikeste lastega on ta päris suur sõber, aga päris imikutega mitte. Ilmselt on tal kutsikapõlvest midagi mälestusena kaasa antud, seda meie ei tea. Aga teame, et päris väikseid lapsi ta enda ligi väga ei taha ja me oleme sellistel puhkudel alati valvsad. Suuremaid lapsi armastab ta väga ja alati tahab nendega mängida. Kodus on meil veel ka kass ja temaga on nad ka sõbrad. Beagle on meie ellu toonud tohutult rõõmu ja me ei ole kahetsenud  seda otsust, teda päästa puurielust mitte hetkeksi. Aegajalt tema endine perenaine kirjutab mulle ja küsib, kuidas Tipsul läheb ja siis ma meelsasti jutustan ja saadan talle pilte. Ma pole veel kohanud mitte ühtegi inmest, kes temasse ei armuks. Isegi suured koera kartjad julgevad olla tema läheduses. Oleme nii tänulikud tema eest, et ta meie ellu tuli ja meid oma olemasoluga ikka ja jälle rõõmustab. (üks asi veel tuli, et nad on toiduga päris aplad ja kehakaal läheb väga lihtsalt paigast ära, olgugi, et nad nii aktiivsed on. Siis tuleb veidi jälgida, mida talle ninaette panna ja asi läheb korda)

3 Replies to “ANNELI & TIPSU LUGU”

  1. Appi, tunnen ära enda loo! Mul viis aastat tagasi juhtus sama teema- armas ameerika cockerspaniel lahkus parematele jahimaadele ja juba nelja päeva pärast sain aru, et ilma koerata elu pole. Minu kaastundlik ema leidis arvutist kuulutuse, kus pakuti mingeid beaglesid- polnud aimugi mis tõug see on. Kuna lapsed soovisid, et koer peab olema nunnu, lontis kõrvadega ja mitte väga väike, läksin ostsin kutsika kohe ära. Iseloomu ja videosid internetist hakkasin uurima alles siis, kui kutsa kodus oli. Nimeks sai ta Sofie. Kõikjal kirjutati, et see nii hull tõug, kes paneb kohe ajama, kui rihma otsast lahti saab. Kuna ma olen sama kangekaelne, kui beagled, oli minu otsus kindel-Sofie hakkab jalutama vabalt, ilma rihmata. Ja nii ma siis teda Pirita mändide all õpetama asusin. Kangekaelsus kandis vilja- ka meie jalutuskäigud metsa all ja mererannas kulgevad rihmavabalt. Aga alati on mul taskus kaasas ka kotike millegi maitsvaga, et ta teaks, et minu juurde tasub tagasi tulla, kui kutsun. Sest Sofie on toidu nimel valmis kõigeks. Eks ta kutsikana tegi parajalt ka pahandust- kõik mis ripakil, läks saagiks ja kui enam ripakil midagi polnud, kõlbas ka küproksein närimiseks. Kahe aasta jooksul niitsin aias vaid muru, umbrohi vohas peenardel. Sest Sofie arvas, et kui mina lillede vahel nokitsen, siis peab ka tema seda tingimata tegema- tulemuseks muidugi üleskaabitud peenrad ja lilled. Seega otsustasin oodata , kuna kutsikapõli möödub. Nüüd võin rahulikult rohida, Sofie enam kaevetöödega ei tegele. Temast on saanud väärikas ja iseteadlik koeradaam, kes nüüd jõulu teisel pühal saab 6-aastaseks. Ja olen ülirahul, et just beagli endale uueks kaaslaseks valisin 😊!
    Annely

    Like

    1. Annely, nii ägedad tegelased on nad, eks. Ja meie Tips saab ka 6 aastaseks samal päeval. Ja ma ei tea tema päritolust midagi, kuna ta tuli meile ilma paberiteta, ja on ju täiesti võimalik, et nad on ühest pesakonnast. Ma tean ainult seda, et Tips on ostetud Tallinnast.

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s