POPI LUGU

… lugu on klassikaline võtaksomalekoerajaenneüldseeiuurimidaseetähendab.

Popi on peaaegu 5.aastane Beagle´i härra. Päritolult lätlane.

4,5 aastat tagasi tekkis meil mingi mõtteidu, et võtaks koera, sest vanem poeg lõpetab kooli ja nooremale siis hea seltsiline olemas. Pere jagunes kaheks: osa soovis „tõelis“t koera ehk Saksa lambakoera ning teine pool sellist, kes ikka oleks toas ja vahest kaisus ka. Läbi sai lapatud hulga kuulutusi ning sõelale jäi kaks valikut: šoti terjer ja täiesti tundmatu koeratõug Beagle ehk inglise hagijas. Pikka aega olime noorema pojaga millegipärast veel vaimustuses West highlandi valgest terjerist, aga pereisa ütles, et igasugu nuustikuid me ei võta. Lõpuks tegime otsuse võtta MITTE SEE, KES KARVU AJAB(!!!) ehk siis beagle.

13.mail 2014 tõime endale koju meie pere esimese koera. Sellest hetkest algas meil uus ajaarvamine. Meie valik oli langenud pesakonna kõige rahulikumale tüübile ning tõepoolest, terve pika tee koju ei teinud see loomake piuksugi.

Mida me kõige rohkem kartsime? Seda, et ta nutab lakkamatult ema järele ning terve õu on junne täis. Ja mis tegelikult juhtus? Saime kõik ülejäänu, selle, mida me uneski ei osanud ette näha. J Popi ei nutnud kordagi ja aiast oleme selle aja jooksul leidnud 2 pakikest ning kahtlustan, et need pole ka tema omad. Popi näitas kohe üles suurepärast õppimisvõimet, nii et tuppa pissimise kordi saime kokku lugeda vaid 6.

Popist on saanud meie pere suurim abiline! Kõigepealt juhtis ta meie tähelepanu sellele, et me võiks omale osta uue vaiba ja diivani. Ka polnud tema arust meile enam mõningaid jalanõusid vaja.  Lisaks andis ta meile võimaluse igapäevaselt meie koristamisokusi näidata, aidates omalt poolt kaasa ohtra karvaheitmise, imeilusate käpajälgedega põrandal ja veepritsmetega seintel. Tänu temale koristame me tihedamini kui kunagi varem ning seda muret ka ei ole, et kaks päeva peaks järjest samade riietega tööle minema. Isegi kui õnnestub hommikul puhtana kodust välja lipata, on õhtune karvaralli garanteeritud. Lisaks on ta alati „abiks“ aiatöödel, eriti kaevamisel. Popi näitas meile kätte ka kõik nõrgad kohad meie krunti ümbritsevas aias.

Üsna pea sai meile selgeks, et ilma koolita selle tüübiga hakkama ei saa. 3×10 tundi algõpetusega koertekooli on beagle´i puhul absoluutne must be! Koolist oli hästi palju abi. Vähemalt teame me nüüd, et ta oskab igasugu asju. Ja saab kõigest aru, mida talle öeldakse. Tuleb vaid teha nii, et ta seda ka näidata tahab. Koertekoolis oli ka koheselt selge see, et kui kõigile teistele meeldis hullult joosta ja mängida, siis meie tüüp lasi ainult nina maas ja saba püsti. Selle, nina maast lahti, saamine ongi üks kõige raskemaid asju tema puhul. Aga! Kui sa saad aru, et ülekõige maailmas tahab ta siiski olla oma perega, siis on asi veidi lihtsam.

Söömine. See on beagle´i elus ilmselt nuuskimise järel rõõm number 2 või isegi enne nuuskimist kohal 1. Beagle´ga kodudes peaks olema topeltlaiad köögitasapinnad, et taldrikuid saaks lükata võimalikult kaugele. Ka kõik me külalised teavad, et oma taldrikut tuleb valvata. Söömisest võib saada ka tõsine probleem, sest on väga kerge teda üle toita See nägu, mis sulle hommikul su võileivataldriku tagant vastu vaatab! Mapolekunagisüüasaanud! See on lihtsalt südantlõhestav J ja nõuab väga tugevat meelt, et endale kindlaks jääda ja talle mitte järele anda.

Liikumine on see, mida beagle kindlasti väga, väga vajab. Meil on õnn omada metsalähedast elamist ning oleme saanud koerale igapäevaselt pakkuda jooksmist ilma jalutusrihmata. Aga! Ilma GPSita poleks see mitte mingil juhul võimalik. Beagle´te ürgne kutse jälgi ajada lausa nõuab GPSi olemasolu. Kutsikast peale harjutasime me oma koera meid metsas üles otsima, mängisime peitust ja see töötab väga hästi. Alati ristteele jõudes vaatab ta korra meie poole, et kas võin ise suuna valida, kui luba antud, lippab ta jälle edasi ning tuleb õige pea kontrollima, kas me ikka järgneme. Nagu eespool mainitud, siis tema perehoidmine on üks asi, mis meile tema juures hullult meeldib. Kui talle on öeldud nimed, kes täna temaga metsarajale lähevad, siis ta enne väravast ei välju kui kari on koos ning alles siis võib minema hakata J.

Kui me alguses üritasime teiste inimeste ees väärikaks jääda ning koera enda juurde kutsudes end nimepidi nimetada, siis enam ei hooli. Midagi pole teha, me oleme emme ja issi. Nähes poes beagle´i piltidega tooteid, läheme endast välja, nagu väikesed lapsed ja loomulikult ostame me koerale beagle´itega padja, päkapikusussi ja muid jaburusi.

Magamine…püüan teha nägu, et ma ei märka, et meie voodi on sama karvane kui koera pesa. Kui palju ma olen kuulnud inimesi ütlevat, et ei mina küll koera oma voodisse ei lase…. Kuigi mina nii ei mõelnud, siis need mittelaskjad on mõnikord veel kõige suuremad kaisutajad. Minu vanaema koerad magasid alati kenasti jalutsis ja seeõttu ma arvasin, et see pole ju üldse hull. Age nad polnud beagle´d!!!! Meie Popi on nagu pusletükk, kes sobitab end täpselt su põlveõndlasse kui sa diivanil lebotad. Ja kui sa juhtud vales asendis olema, siis ta tuleb istub su juurde, toksab käpaga, vaatab sulle sügavalt silma ning sa pead aru saama, et on aeg end külili keerata ja härrale pesa luua. Ja olgu su voodi või diivan nii suur kui tahes, sina magad ikka kuskil ääres ning tema on rõngas sinu vastas nii tihedalt, et loodad vaid sellele, et varsti hakkab tal ikka palav ka J Pesategemine näib ka olevat üks tema lemmiktegevusi. Padjakuhilad ja lopsakad põõsad on ta lemmikud. Lisaks sellele usub ta siiralt, et ta on harilik sülekoer ning üritab end aegajalt sulle ka kogu täiega sülle sättida.

Meile aegajalt tundub, et ta polegi koer, vaid ma ei teagi kes…. Kord ütles me poeg, et Popis on vist inimese verd. On sajad pisiasjad, mis tunduvad, et koerad ju nii ei tee….

Popi saabumisega muutus meie elu väga palju. Kõiki oma käimisi arvestame nüüd tema järgi. Isegi viimase pikema reisi planeerisime autoga, et koer saaks kaasa tulla ning ta oli väga vapper reisikaaslane. Ja kummalisel kombel, see arvestamine ei häiri meid üldse. Vastupidi, see üüratu rõõm,  mida ta pakub sulle koju jõudes, see on asendamatu. See, et sa iga kord pead talle järele sööstma, sest jälle on ta hambusse haaranud su kinda, mütsi või salli ning selle nii oskuslikult veel kokku ka pakkinud…. Puhas rõõm ju! Ükskõik kui raske on olnud tööpäev, sa tead, et alati teeb ta su tuju heaks.

Teame loomasõbralikke hotelle, söögikohti. Oleme tuttavaks saanud paljude inimestega, kelle nimesid me ei tea,  teame vaid- see on Lota perenaine või Figo omanik… siin elab Mona ja see on Remi kodu. Kord ütles keegi väga tavbavalt, et see on kõige rohkem koera moodi koer. Inimesed tulevad väga tihti ligi, küsivad, mis tõugu ta on ja kas võib pai teha. Oleme kohanud omasuguseid beagle´i hulle, kes nähes koera kiljatavad ning teatavad, et peavad emale helistama, sest nad nägid beagle´t ja nende päev muutus just täiuslikuks. Midagi pole öelda, sest oleme ise samasugused.

Kokkuvõtteks võib öelda, et ilma koerata oleks elu ilmselt palju lihtsam, aga nagu keegi beagle´i omanik tabavalt mainis, mis elu see on! Beagle on kahtlemata imeline koer, suurepärane sõber ning väga armas pereliige.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s